Õpetaja – see on ukseava. Ja ukseava peab olema palju kütkestavam kui maailm. Niipalju, et te suudaksite talle läheneda. Keegi seisab tänaval, seal sajab vihma, on äike või hoopis lõõmav päike. Nad tunnevad puudust varjust. Nad vaatavad ringi ja otsivad ukseava. Keegi tuleb ukseava juurde. Ukseava on palju kutsuvam, palju kütkestavam, palju pidulikum, palju rõõmsam kui ükskõik mis muu selles maailmas. Mitte miski muu selles maailmas ei saa anda nii palju rahu, õnne ja rahulolu.
Ükskord te liginete ukseavale, sisenete ja näete maailma sealtpoolt. Te näete maailma Õpetaja silmadega.
See näitab, et te olete jõudnud Õpetaja juurde, muidu võite te ikka veel seista tänaval ja vaadata ust. Aga ükskord te astute uksest sisse ja hakkate maailma nägema Õpetaja silmadega. Mida see tähendab? Igas olukorras, mis teie ette kerkib, hakkate te mõtlema: “Kui see olukord seisaks Õpetaja ees, kuidas tema siis talitaks? Kui tekiks selline raskus, kuidas tema seda lahendaks? Kui keegi laidaks Õpetajat... või midagi sarnast, kuidas tema sellega toime tuleks?”
Vaadake maailmale kogu aeg Õpetaja silmadega. Siis näeb maailm palju kenam välja, mitte vastik paik, vaid paik, mis on täidetud armastusega, täidetud õnnega, ühendusega, kaastundega ja kõigi voorustega. Maailmas on palju rohkem naljakat. Vaadake läbi ukseava, siis pole hirmu. Te hakkate vaatama maailmale ilma hirmuta. Kõigis teie suhetes, kellega need ka ei oleks, ei saa olema mingit hirmu. Sellepärast, et see on pelgupaik ja varjualune. Kodust vaatate te äikest, vaatate tormi, vaatate eredat päikest. Teie sees on õhuline seisund. Väga jahe ja meeldiv. Väljas on kuumus. Teie olete eimiski. Seepärast, et pole midagi, mis võiks teid viia rahutusse, teie tuju rikkuda või võtta teilt täiuslikkuse, terviklikkuse. Nii ilmub turvatunne, täiuslikkuse tunne ja õnn. Selles ongi selle mõte, miks omada Õpetajat.
Kõik suhted maailmas on vastuvõtlikud arusaamatustele. Te loote suhteid. Ja te hävitate neid. Kõik suhted võivad olla hävitatud või taasloodud ja uuesti hävitatud. Eksisteerb nii veetlus kui vastikustunne. See on maailm. See on Samsara.
Aga Õpetaja – see ei ole suhted. Õpetaja – see on Kohalolek. Tunda Õpetaja Kohalolu – see on vajalik. Ärge looge vastastikuseid suhteid, ärge tehke Õpetajat osaks oma maailmast. Siis juhtub nii:” Oo, ta vaatas mu poole. Oo, ta ei vaadanud mu poole. Oo, ta ütles seda. Oo, ta ei öelnud seda. Oo, keegi on lähedal, aga mina mitte.” Ilmub kõik see prügi. Tunnetage Õpetaja Kohalolu – see on igavene. See oli teiega varem, on praegu ja saab olema ka tulevikus.
Õpetaja – see on Kohalolu. Maailm – see on suhtelisus.
Aga suhtelisus omab piiranguid. Kohalolu ei ole piiratud. Kohalolu – see on üüratu, lõputu, kõikehõlmav ja kõikeläbiv. Ja Õpetaja Kohalolu teie elus toob kõigi suhete õnnestumise. Iga suhe muutub sooritatuks Õpetaja Kohaloluga teie elus.
