Rishi Mukh Nr.2. Jaanuar 1994.a
Selle loengu pidas Gurudev Sri Sri Ravi Shankar jõulude ajal Bangalores 1988.a
Täna me tähistasime jõule kõige unikaalsemal moel. Võibolla tähistaks Kristus just nii omaenda sünnipäeva. Me tähistasime jõule meie südamete salatubades, kogu olemise sügavaimas vaikuses.
See olemise tähistamine tões, olemise esialgses printsiibis – see on nii tõeline ja nii tõepärane. Me avastasime, et Kristus, elades igavesti, elab meie olemise sügavustes kui meie tõeline Mina.
Need mõned hetked vaikimist ja palvesolekut ning sügavaimat vaikust tegid kogu töö. Me avastasime, et meie keha on põlev küünal. Kuni te polnud seda teadvustanud, küünal ei põlenud. Ta oli uinuv. Siis te avastasite valguse. Te nägite teadvust igas oma olemise osakeses.
See on üks Suur Mõistus, mis sai Kristuseks, aga enne Kristust oli seesama Suur Mõistus väljendunud kui Budha, enne Budhat oli see Suur Mõistus Jumal Krishna, seesama Suur Mõistus esines mitmetes teistes vormides. Üks Suur Mõistus peegeldub oma puhtuses kõiges – nii teis kui erinevates nimedes ja vormides kogu aja ja see jätkub. Täna ilmus ta teiena, kui teie isiklik Suur Mõistus teie südame sügavuses, teie teadvuse sügavuses.
Täna on maailmas mõned head inimesed, kes nägid dogmaatiliste religioossete praktikate jäikust ja püüavad võtta kasutusele teisi meetodeid, kuid nad teevad väikese vea. Nad räägivad:”Me sünteesime ida ja läänt.” Valgustunud inimene ei kasuta kunagi sõna sünteesima. Pole midagi sünteesida. See on juba üks. Kui te näete kahesust, on see viga.
See on nagu panna palk ookeanivette ning öelda: “Ma ühendan vasaku kalda paremaga.” See on rumal! Te loote erisuse ning seejärel ütlete, et ühendate. Pole midagi, mida oleks vaja ühendada kristluses ja hinduismis või ükskõik millises religioonis. See on täiesti ülearune.
Tunnetage ühtsust ja kui te tunnetate ühtsust endas, omaenda kehas, omaenda südames, tunnete te ühtsus kus iganes ja kõiges. See on niisama lihtne. Käige Kristuse jälgedes. Ta ütles: “Olge vaiksed ja tunnetage ennast.” Olete te kunagi olnud vaikne? Olete te kunagi heitnud pilku sellesse taevasesse kuningriiki, mis asub nii sügaval teie südames?
Märgake seda – eksisteerib ainult üks. Piibli tõlkes öeldakse, et Kristus on Jumala ainus poeg. Tõlkes on väike viga. Peaks olema vastupidi. Kristus on ainukese isa poeg. Isa on üks, allikas on üks, aga Kristus tuleb uuesti ja uuesti. Ta tuli ka varem sündides nagu Kristus.
Ta ütles: “Ma pidin rääkima teiega mõistukõnes.” Niimoodi lapselikult, väga ümbertnurga nagu lastega. Vaat mille pärast ta risti löödi. Kui ta oleks sündinud Indias, poleks teda risti löödud. Teda oleks kummardatud juba seal kus ta oli tema eluajal.
Ta otsustas sündida selle aja maailma kõige pimedamas regioonis.
Ta löödi risti. Siis levis tema kuulsus ja tema õpetus hakkas levima. Kristus teadis seda, et inimesed hakkavad talle kaasa tundma. Kui toimub midagi ebaõiglast, siis hakkavad nad kaasa tundma. Isegi kõige närvilisemad inimesed, isegi kurjategijad tunnevad kaasa. Terroristid hakkavad kaasa tundma. Kuid selleks, et teadvustada reaalsust – tõde ja armastust – ainult vähesed on selleks võimelised. Ainult teadlik ja õnnelik inimene võib seda teha. Kristlus levis tänu kaastundele. Kaastundele selle vaese inmese vastu, kes rääkis armastusest, tegi inimestele head ja kes löödi risti.
Jeesus rääkis mõistukõnes, selgitades inimestele kõige erinevamal moel, et kuningriik asub nende sees. Jeesus ütles:”Mina ja minu isa on “üks”, aga te ei saa minna sinna, kuhu lähen mina.” Lõppude lõpuks ütles ta need sõnad, kui ta oli kolme-nelja aasta jooksul näinud, et keegi neist ei suuda jõuda selle sisemise vaikuseni, selle olemise sisemise rahuni. Ta ütles: “Keegi teist ei saa minna sinna, kuhu lähen mina.”
Kristus teadis väga hästi, et alles peale tema ristilöömist kui Püha Vaim või energia tuleb, siseneb kuulsus õpilaste eludesse. Kuni ta oli elus, kuni ta viibis oma kehas, vaatamata kõigile imedele, oli ainult 12-13 õpilast valmis ennast pühendama ja järgma Jeesust.
See näitab pimeduse hulka, mis neil päevil selles maailma osas eksisteeris. See pidi olema suur, kohutav pimedus. See aeg ise, kui Kristus sündis, on väga lähedal aasta kõige lühemale päevale ja kõige pikemale ööle. See on tähenduslik, et ta sündis just sel perioodil, sel ajal.
Jeesus ütleb kusagil:”Need, kes minu juurde tulid, olid vargad ja röövlid.” Mida ta tahtis sellega öelda? Kui te jätkate mõtlemist nendest, kes olid minevikus, varastavad nad teie teadvuse, teie mõistuse minevikku.
Indias on väga samamoodi. Inimesed on väga uhked oma kuulsusrikka mineviku üle. Igaüks räägib:”Oo, meil on nii kuulus minevik, sellistest iidsetest aegadest, nii suured asjad.” Ja mis siis? Kus me praegu oleme? Kogu meie mõistus, meie teadvus on varastatud mineviku poolt. Jeesus ütles pilgates: “ Need, kes minuni jõudsid, olid vargad ja röövlid.” Sest ta ei näinud seda, et inmesed oleksid olnud käesolevas hetkes. Nad mõtlesid kogu aeg minevikust. Seepärast, selle asemel et öelda neile: “Te olete kõik rumalad.” Ta ütles: “Need inimesed varastasid teid.” Ta ütles seda kergel moel.
Sageli võib näha Jeesust, kujutatuna kurvana, väljaveninud näoga. Jeesus polnud selline. Tal oli palju huumorimeelt. Vaat mille pärast ta võis rääkida mõistukõnes. Ta võis öelda: “Kõik, kes minuni jõudsid, olid vargad ja röövlid.” Ta kindlasti naeris seda öeldes. Vaatamata sellele teele, mida tal tuli läbida sellel kõige pimedamal ööl Lähis-Idas.
Inimesed, kes on mediteerinud palju aastaid, 10-15 aastat, tulevad minu juurde ja räägivad: “Ma ei ole rahul. Midagi on valesti. Tehke minu heaks midagi.” Olge siin ja praegu, see on tegelikkus ja teie intellekt, teie mõistus hakkab rääkima: “Jaa, jaa, jaa , jaa.” Selles “jaa”s see “jaa” ise lahustub lõpmatuses. Sundige kogu oma mõistus ütlema “Jaa.” Selsamal hetkel saab teist Brahman, lõplik, puhas teadvus. Suur Mõistus – see on Suur Jaa. Kui te nõustute, kui te hakkate ütlema jaa, sii muutute te jumalikuks.
See energia ise, see vibratsioon, millesse te olete sukeldunud viimaste päevade jooksul, see on Püha Vaim. Ta on kohal, ta on kõikjalolev. Kõikjaloleva sära teis.
Vaikimine on parim palve viis. Palve ei saa kunagi toimuda sõnade abil. Palve on kõikjal ja kõik on palve. Teie hingamine – see on palve. Ja kui te teadvustate ja istute, lihtsalt vaadake: kogu teie elu on palve ja teie istuv keha on palve. Kuulake transpordimüra. Need helid – nagu autobussid palvetaks. Koer ulub, helid nagu palve. Kõik kutsub seda üht lõpmatust, kõige selle alust.
Kui Jeesus tuleks tagasi, tuleks ta joonelt teie juurde ja õnnitleks teid. Ta ei läheks kusagile kirikusse. Ta tuleks otse teie juurde ja ütleks teile, et te toimite hästi.
Kord, kui ma reisisin Ameerikas, tulid mu juurde mõned inimesed. Neil olid need kaardid: “Jeesus tuleb. Kahetsege pattu.” Ma ütlesin: “Teil pole vaja kahetseda.” Ma ütlesin neile, et neil pole vaja oodata. Ta ei tule. “Kõik, mida teil on vaja teha, on vaja vaadata, olla tunnistaja. Teil pole vaja kahetseda.”
Toimuv toimub. See lihtsalt toimus. Ja kõik valed sündmused leidsid aset teadvustamatuse seisundis. Te võite teha õigeid tegusid, kuid tulemused on valed. Kui keegi kasvas üles teadmises, et mida ta ka ei teinud, see kõik oli õige. Küsimus pole selles,mida te teete, vaid kuidas te seda teete.
Olge selles suures Mõistuses. See Suur Mõistus on Jeesus. See Suur Mõistus on Guru. Jeesus ütles: “Mina olen tee.” Mida ta silmas pidas? Ta pidas silmas seda, et ta peegeldab täielikult Suurt Mõistust. Ta ütles: “Isegi kui te teete midagi head, saab see toimuda ainult minu abiga. See on Suur Mõistus teis. Seega, kui te ei kuule oma isiklikku Suurt Mõistust, küsige minu järele ja mida ma teile ka ei ütleks, on see teie Suur Mõistus. See, mis minul on – on lihtsalt armastus, puhas tingimusteta armastus. Minu olemise sellest seisundist võib tegutseda ainult Suur Mõistus. Seepärast olen mina tee.”
Seepärast me jätkame selle tegemist, mida teeme, siseneme Suurde Mõistusse, et selles sügavalt lõdvestuda ja kogeda armastust, harmooniat ja ühtsust eluga. Iga kord muutute te “asangoham”, te pöördute tagasi oma allika juurde, oma olemuse juurde. Te loote võimsaid vibratsioone, mis lähtuvad teist ja jõuavad igasse üksildasse nurgakesse ja maailmasoppi. Isegi kui te ei koge oma meditatsioonis midagi, teadke, et toimub midagi suurepärast. Küünla alumine ots ei pruugi teada, et valgus tahist tema kohal levib kõikjale. Küünla ülemine ots teab, et jah, sära levib kõikjale, kuid vaha allpool ei pruugi seda teada. Sel pole tähtsust. Igal juhul toetab ka allpool olev vaha sära. Nähtamatul moel levitab ta valgust.