Te tunnete ennast vaikuses viibides väga kummaliselt. Enamusele teist on see väga imelik. Te kohtate kedagi ja lihtsalt ei saa nendega rääkida. Te sooviksite öelda midagigi. Pole tähtis, kas sel on mingi mõte või mitte, aga te peate end väljendama. Te olete elus harjunud järgmise käitumismudeliga: katkematult jätkata mõtlemist, mõelda, luua ideid, kontseptsioone, otsida ideid ja kontseptsioone väljastpoolt. Mida räägib see inimene, või teine, on see õige või vale, sobib see minu eluga, on see tõene või mitte. Meie peas on väike postkontor, mis sorteerib posti. Kas te olete näinud sorteerimisjaoskonda posti sorteerimas? See New Yorki, see Quebeci, see Vancouverisse, see Briti Kolumbiasse ja see Uus Šotimaale. Me klassifitseerime asju, jagame, lööme lahti, eraldame osadeks ja rebime lõhki elu.
Vaadake, te armastate kedagi mitte selle pärast, mida nad räägivad, vaid selle pärast, et nad on olemas, sellepärast mis nad on, mitte nende jutu pärast.
Aga tänu jutuajamisele võite te väga kergesti sattuda konflikti kellega iganes. Keegi ütleb:”Ma armastan sind väga, sa oled nii suurepärane, nii ilus.” Aga kui see pole siiras ja ei tule südamest, mõistate te silmapilkselt, et need on vaid tuulde pillutud tühjad sõnad. Oma juttudega võite te puruks rebida suhted isegi inimestega, keda te armastate ja kes teid armastavad. Te võite astuda konflikti. Ma olen näinud paljusid inimesi, kes räägivad:” See on imeline inimene, see on tähelepanuväärne daam, mu isa on suurepärane inimene jne.” Aga nad räägivad mingit jama. See on nagu te kontrolliks oma suhteid vanemate või vendadega, kellega te olete sunnitud koos olema mõned aastad või mõned päevad, aga sõpradega tundub see olevat vähemal või rohkemal määral vastuvõetamatu. Te tunnete, et teil on raske aksepteerida sõpru, aga oma vanematega lepite te kui palju tahes. Teile võivad mitte meeldida mõned omadused teie ema juures, see võib olla väga hirmus. Teile võivad mitte meeldida mõned teie isa omadused :”Mu isa on selline ja selline.” Aga ükskõik kui halvad nad ka poleks, on teie südames nende jaoks ikkagi üks nurgake. Täpselt samamoodi on lastega. Kui halvad ka poleks lapsed, leidub ka nende jaoks nurgake. See puhkeb õitsele vaikusest, teie eksistentsist, teie olemusest.
Meid pole kunagi õpetatud olema koos inimestega, kuidas olla kellegagi ja esimeses järjekorras, kuidas olla iseendaga. Te teate, mida inimesed räägivad :” Mul on endaga väga igav.” Kui teil on iseendaga igav, siis kuidas on teistega, nendega, kes on teie kõrval? Neil peab olema veel igavam teiega koos olla. Te olete iseendale väljakannatamatu. Et selle eest põgeneda, soovite te leida mingi õigustuse.
Kui te viibite armastuses, ei tähenda sõnad midagi. Teate, sageli räägivad armunud mõttetusi: ”Su nina on nagu banaan, su silmad sarnanevad lootosele.” Kui lootosed tõepoolest tekiksid silmadest, siis jookseks armunu minema. “Su silmad on kui lootoseõied” – nii öeldakse vähemalt Indias. Ma ei tea, mida te tahate sellega öelda. Neil on mandlisilmad või midagi veel. Kui mandlid oleksid silmade asemel, kui hirmus see oleks. Armastuses tähendavad sõnad väga vähe. Tegelikkuses ei tähenda nad midagi. Aga on väga, väga raske olla kellegagi vaikides. Teie koju tulid külalised, aga teie istute vaikides ja ei räägi. Nad võivad helistada vaimselt haigete kliinikusse: ”Midagi pole päris korras mu peremehega.” Mõistate, nii väljendub pinge: kõnelused, kõnelused, kõnelused. Te olete põgenenud nii kaugele, te olete väga halvad kuulajad. Te ei kuula inimesi. Pole vaja kuulata ainult sõnu, vaid seda, mida soovib nende süda, mida ta nõuab, kuulata nende sügavaid sisemisi tundeid. Me ei tee seda.
Te räägite alati endast. Keegi ütleb:”Ma käisin sellisel näitusel või seal toimus selline sündmus.” Te ühinete viivitamatult:” Jah, ka mina käisin seal eelmisel aastal.” Te olete alati kontsentreerunud iseendale, tahate rääkida sellest, mida te tegite, mis teile meeldis ja mis toimub maailmas, mis ilm on, mida te sööte, mida te valmistate või mida te tunnete millegi suhtes. Te ei kuula inimest, kes alustas vestlust. Te lihtsalt soovite komplimente. Mida teie sõbrad teilt soovivad, mida teie soovite oma sõpradelt, mida te soovite? Mida te ootate oma sõpradelt? See on midagi väga sügavat. Mida te oma sõpradelt palavalt ootate sellel eksisteerimise, nende Olemuse, ruumi tasandil. Seda sama soovivad nemad teilt. Lihtsalt tuletage meelde ja kujutage ette kedagi, kellega te soovite midagi jagada, kellele midagi öelda, aga nad ei taha teid kuulata, see pole neile huvitav. Nad tahavad midagi omalt poolt väljendada. Suudate te meenutada kedagi? Te suhtlete nendega väga, väga halvasti, käite neist mööda. See on imeline, suurepärane kunst. Need, kes on astunud kaugemale oma sõnadest, sõna piiridest, on inimesed. Need, kes astuvad üle keele piirangutest, on – Jumalad.
Mida te olete elus saavutanud? On teil mingid suured soovid, püüdlused? Hästi, mõned suured soovid, püüdlused on Jumal täitnud. Aga kas te tunnete tulemust, lõpetatust? Ei, ootamatult on ilmunud veel midagi. Kellestki on saanud Ameerika või India president, aga on nad õnnelikud, rahulolevad, rahuldatud? See on looduse seadus, vaadake, isegi peale seda, kui soov on täitunud, jääte te ikka samale kohale, kus te olite enne seda kui soov tekkis.
Nagu arvaks keegi paati istudes, et paat ujub. Kogu elu veetsid nad paadis, arvates, et see ujub kusagile, aga kui koitma hakkas, mõistsid nad, et paat seisis ankrus. Nad ei liikunud kunagi kusagile. Kui te arvate, et me saame õnnelikuks peale selle ja selle ja selle täitumist, siis see ei vii teid kuhugi.
Te olete rohkem kui teie soovid ja see, mis need teie jaoks tähendavad. See on karma jooga. Te olete õnnelik ja sellepärast teete midagi selle õnne ja rõõmu väljendusena. Ärge oodake õnne tööst, mida te teete :”Kui ma teen ära selle töö, siis ma saan õnnelikuks, kui ma saan sellele ametipostile, siis ma olen õnnelik. Kui ma teen seda ja seda ja seda, vot siis ma saan õnnelikuks.” Ei. Sisenege käesolevasse hetke, sellesse hetke, just praegu, täielikult. See on teie õnn. Te ei saa olla teisiti õnnelik. Rõõmustage nagu lapsed.
Isegi kui laps on teinud haiget käele või sõrmele, ei mõtle ta sellele kogu aeg. Ta nuttis, ema või arst tegid sideme, aga seejärel see laps naerab ja tantsib jälle terve järgmise päeva ja käitub nagu poleks temaga midagi juhtunud. Aga kui meie teeme haiget oma sõrmele, mõtleme me sellele terve öö, terve päeva, aasta aasta järel. Me hakkame valule vastu väga erilisel moel. Meis on väga suur vastuseis valule. Meil ei ole kalduvust seda jälgida, vaadata, minna sellest läbi ja leppida sellega. See tingib kõik raskused elus. Ütleme näiteks, te olete ema ja viisite lapse arsti juurde. Kui te sisenesite kliinikusse, hakkas laps nutma kuna tal oli otsene kogemus süstiga. Seepärast hakkab laps karjuma ja nutma enne kui arst tegelikult süsti teeb. See on reaktsioon eelmisele kogemusele. Seepärast nutab laps juba enne kui ta tunneb valu, ja nutab ja nutab. Teie aga olete valuga leppinud, valu on, aga te lähete arsti juurde ja ütlete :”Palun tehke mulle süst.”, - te jätkate ise sundimatut vestlust, jutustate ja lahkute.
Ühel juhul toimub alati vastandumine aistingule, teisel juhul – valmidus seda vastu võtta. Vaat mis sümboliseerib risti. Faktiliselt baseerub kogu kristlik filosoofia risti sümbolil. Aga ma kahtlen, kas inimesed on seda fakti mõistnud. Risti olemasolu tähendus ei ole mitte selles, et Kristus võttis enda kanda meie patud ja kannatused. Ei, ta võttis neid kui vältimatust. Ma tõepoolest arvan, et Kristus pidi naeratama isegi kui tema käed olid löödud ristile, aga ma pole kunagi näinud naeratava Kristuse kujundit. Inimesed on alati kujutanud Kristust ekslikult, kurva ja närtsinuna, valulise, haiglase, teistes kaastunnet tekitavana. See on Kristuse väga vale kujutamine. Tegelikkuses ie pidanud ta tundma sellist kurbust ja meelepaha, isegi mitte ristil. Kogu printsiip, kogu kristlik filosoofia on kokku võetud selle vältimatu valu ja kannatusega leppimise teadvustamisel ja neist valmisolekuga läbi minemisel. Kui te lähete läbi valu ja kannatuse, ei ole te nendes. Kui te need vastu võtate, on nad juba hävinud, neid pole enam.
Ma kuulsin, et Püha Frantsiskus ütles kord :”Pole teist surma nende jaoks, kes on kord juba surnud.” Ustaval inimesel, kelle südames on armastus, ei ole teist surma. Vaadake, valu – see on elus väga tähtis kogemus. Kui te ei ole kogenud kunagi valu, ei koge te elus kunagi ka armastust. Ka armastus toob valu. Lapse esimene kogemus – on valu, ta nutab. Kui tema ei nuta, siis hakkate nutma teie. Ema või keegi nutab. Kohe kui laps sünnib, ta nutab ja seejärel õitseb armastuses. Aga me jätkame terve elu vastuseisu sellele, vastuseisu valule ja ei ela seda läbi. On vahe, kas elada valu läbi või lihtsalt teadvustamata sellest läbi minna. Te lähete läbi valu teadvustamata ja valu jätkub ning jätkub. See on sünni ja surma tsükkel.
Ebatäiuslikud aistingud jätkuvad ja jätkuvad. Iga kord, kui te tunnete südames valu, meeles, võite te muuta selle suure armastuse kogemuseks. Teadvustage valu, mis kerkib kusagilt sügavalt teie seest, teie südamest. Jälgige teda, see on armastus, ei midagi muud kui armastus. Vaat mida tähendab rist. Kristuse sümbol ristil ise tähendab seda. Armastus ja valu eksisteerivad koos ja te kannate neid südames, rinnus.
Seepärast muutke iga valu Kristuse teadvuseks. Jälgige iga valu naeratades, võtke see vastu, olge temaga ja see valuaisting puhkeb sügaval teie sees õitsele imeilusa õiena, muutudes armastuseks. Ja siis võite te öelda:”Jumal, anna andeks kõigile neile patustele, nad on süütud.” Teisiti pole võimalik, see on inimese olemus kus iganes, mitte ainult inimese, kõigi loomade, kogu loodu olemus. Kust ka ei tuleks valu, eksisteerib reaktsioon, nad reageerivad. Kui te teete haiget koerale, hakkab ta teie peale haukuma. Kui te teete haiget ükskõik millisele loomale, siis ta reageerib teie peale. Sama on ka inimese elus – tekib reaktsioon. Keegi ütles teile mõned halvad sõnad, solvas teid ja nüüd te reageerite sellele. Te ütlete:”Ma ei andesta sellele inimesele kunagi. See inimene ütles mulle seda, seda ja seda. Ma jätan selle meelde ja teen tagasi.” See on omane loomadele – reageerida, reageerida, reageerida. Aga Kristus nägi, ta koges valu, läks sellest läbi, ta mõistis ja teadvustas selle, mis toimus ning muutis selle olukorra õie avanemiseks. Seepärast ärge tehke kunagi midagi – ei meditatsiooni, poojat ega muud selleks et vältida valu läbi elamist. Enamus teist on ustavad või palvetavad ainult selleks, et vältida ebameeldivaid üleelamisi elus.
Ma ei ütle, et te peaksite neid tervitama, see on teine haigus. Masohhism. Isegi kui pole mingit valu, räägite te:”Oi kui palju valu, oi kui õudne, oi kui õudne.” Teate, inimesed armastavad väga rääkida, et see on õudne. Lennuk jääb hiljaks tund või paar, nad istuvad ja lobisevad, loomulikult ei tegele nad millegi huvitavamaga, nad istuvad ja hüüavad iga viie minuti järel:”Oi see on kohutav”. Seekord kui ma lendasin, hoiti lennukit kusagil 4-5 tundi kinni ja inimene, kes istus mu vastas, ütles :”Nüüd naeran ma kõvasti iga kord kui näen selle lennufirma reklaami televiisoris. Nad räägivad reklaamis, et see firma kindlustab väga mugava reisi ja muud sarnast. Ma naeran kõvasti”. Ma vastasin: “Miks ei võiks te seda teha kohe praegu? Milleks oodata kuni te näete reklaami teleris?” See ootamine oli vältimatu. Miski toimus või toimub, ärge reageerige sellele. Vaadake seda, minge läbi selle, leppige sellega, olge sellega. See toob tarkuse teie ellu. Inimeste elus, kes kunagi ei ole läinud läbi mingi valu, ei ole elutarkust. See on tõde. Vaadake, need inimesed, kes pole kunagi kogenud elu kogu tema täiuses, nende silmis pole sügavust, nad pole ise sügavad, neis pole elutarkust, nad on väga pinnapealsed. Kogu nende elu keerleb ümber jutuajamiste, joomingute, jutuajamiste ja joomingute ja kõik. See on kõik. Selle fakti mittemõistmine rikub inimeste elu miljonite ja miljonite epohhide kaupa. Miks inimene hakkab kasutama narkootikume, alkoholi, sigarette ja muud? Lihtsalt, et unustada valu, põgeneda selle eest, pugeda peitu elu reaalsuse eest. Nimetage mulle kasvõi üks inimene maal, kes pole kunagi kogenud mingit valu. On selline olemas? Ei ole ühtegi sellist inimest.
Indias on kõnekäänd, mille öeldakse:”Iga inimese jaoks on ühe jardi takistus. Targa ja mittetarga jaoks. Tark purustab selle naeratusega aga rumal nuttes, kurva ja õnnetuna.”
Kõigil inimestel on ühtmoodi keha, aga ühed jätavad selle maha naeratades, naerdes ja teised nuttes. Kui te tulite sellele maale, nuttis ja naeris teist igaüks. Nüüd, enne seda kui te lahkute peate te lahkuma naeratusega. Pole tähtsust, kas teised nutavad või mitte. Leppige valuga, minge läbi selle.
Teie Mina tugevus. Pidage meeles, et teie üleelamised, nii meeldivad kui mittemeeldivad, tulevad ja lähevad, tulevad ja lähevad, meeleolud muutuvad.
Seepärast ärge tundke kaasa, kui teie sõbrad või teised tulevad teie juurde kaeblema. Oma kaastundega loote te põhjuse ja võimaluse nende kannatuse suurendamiseks. Kas te teate, et te suurendate nende kannatusi? “Oi, see ei oleks tohtinud sinuga juhtuda.” Teie ütlete nii ja nemad lähevad veel rohkem tujust ära. “Oh mis halb asi minuga juhtus, kui paha.” Inimesed tulevad sageli minu juurde ja ütlevad:”Oi, minuga juhtus niimoodi.” Ma vastan:”Oo, hästi, hästi.” Keegi ütleb:”Ma murdsin jala.” Ma vastan :”Hästi, hästi.” Teie kaastunne tekitab neis tunde, et nendega toimunu eksisteerib kusagil väljaspool ja te teete nad veel kurvemaks, nad haletsevad ennast, nad hakkavad otsima haletsust, rohkem haletsust.Aga see on halvim haigus, mis võib kellegagi juhtuda, see on hullem kui vähk. Te tahate ennast haletseda ja inimesed räägivad teile:”Oh, sa oled nii suurepärane inimene, mis sinuga juhtus? See on nii paha. Jumal ei ole sinuga armuline.” Inimestele see meeldib:”See on kohutav ajastu, tume ajastu.” Mudel töötab, vaadake, mis ma ütlen:”Jah, kohtupäev tuleb väga ruttu.” Olge nendega kaastundega, armastusega, lihtsalt lubage neil rääkida seda, mida nad räägivad ja te näete imet juhtumas. Nad tunnevad sellist jahedust endas. Kui keegi teie sõpradest on mures, ärge minge neid lohutama. Ärge öelge midagi, lihtsalt olge nendega.
Indias on traditsioon. Kui keegi sureb, siis leinatakse 10 päeva. Nende 10 päeva jooksul on lubatud nutta nii palju kui soovitakse. Lubatud on kõik, kõik üleelamised surnu pärast. Keelatud on igasugune palvetamine ja kummardamine. Indias öeldakse:”Ärge tüüdake jumalat kummardamiste või muu sarnasega. Praegu olge 10 päeva lihtsalt oma tunnetega.” – sest see on tähtis.
Me oleme alati õppinud looma suhteid sellega, kes on materiaalne, keda on võimalik näha. Me usaldame liiga palju oma tundeid ja kui meil on vastastikused suhted, kui me suhtleme inimestega, võime neid kompida, näha, suhelda füüsiliselt. Aga kui see inimene, kes rääkis, jalutas, suhtles teiega, ootamatult lahkub täna – tekib suur vaakum. Kuhu see inimene läks? Eile sõi ta koos minuga, rääkis minuga, kõik need päevad oli ta koos minuga. Mis juhtus? Ootamatult pole teda kusagil, külm keha on jäetud maha. See toob suure muutuse, rohkem ruumi teis endis. Seepärast palutakse teil lihtsalt olla selle avarusega enda sees.
Ärge minge praegu palvetama, sest teie palve on suunatud vaid sellele, et vältida valu. Jumal teab, ta teab, kuidas hoolitseda selle eest, kelle eest on vaja hoolitseda. Ta ei vaja teie nõuandeid, teil pole vaja talle nõu anda, minna ja rääkida:”Oo Jumal, aita palun, anna talle seda ja seda.” Te arvate, et Jumal ei oska ise mõelda? On rumalus palvetada selle eest, kes on surnud. “Las tema hing puhkab rahus.” Ta on juba rahus. Teie kogete ja lähete sellest kogemusest läbi täielikult enda sees. Vaadake, me haletseme: “See vaene inimene on surnud.” Kes teab, millal surete teie? Meie surm võib tulla homme, täna õhtul, tunni pärast. Aga me oleme veendunud, et me ei sure praegu, äärmisel juhul mitte praegu. Alles mõne aasta pärast, kui me läheneme sellele sillale, me vaatame. Aga just praegu teeme me seda, mida tahame. Tülitseme enamuse inimestega ja võistleme nendega.
Sama on siis kui sünnib laps – see toob nii palju õnne, et uus elu on tulnud majja. Vaadake, kui te peate kõike iseenesest loomulikuks – pole elu, siis on surm, mehhaaniline elu. Aga kui te teadvustate, siis tunnete, et kõik toimuv, sündmused, mis toimuvad teie ümber, iga hetk elus on suur rikkus, lõpmatult võimas, ääretu. Seepärast kui sünnib laps, olgu samuti – 10 päeva jooksul pole vaja palvetada, käia kirikus või teha veel midagi. Te võite lihtsalt rõõmsalt pühitseda, teha kõike, mida soovite. See on suur vaimustus, seepärast olge selle suure erutusega.
Gurudev Sri Sri Ravi Shankar