Teadmine on erinev erinevatel teadvuse tasanditel. Teatud kindlal teadvuse tasemel muutute te ANASUYAks.
ANASUYA tähendab olla vaba norivast vaatest.
Kui peegel on tolmune, siis piisab sellest, et omada lappi, et tolm minema pühkida. Aga kui silmadel on kae, siis ükskõik kui palju te ka ei koristaks tolmu, see ei aita. Kõigepealt on vaja kaest lahti saada. Ja siis inimene näeb, et peegel on puhas.
On teatud meelelaad, mis alati norib millegi kallal, isegi siis, kui inimene asub kõige parimates tingimustes. Isegi siis, kui sellisele inimesele saab osaks parim kõigest, pole ta ikkagi rahul. Ta leiab puudusi parima inimese või ilusaima pildi juures. Selline meelelaad pole võimeline ära tundma pühasid teadmisi. Krišna räägib Arjunale, et avaldab talle Kuningliku Saladuse, sellepärast, et ta on Anasuya :” Sa ei leia minus puudusi, kuigi tunned mind lähedalt”
Distantsilt pole võimalik näha isegi kraatreid. Kuid ka siledal pinnal on süvendeid. Kui teid huvitavad ainult konarused, siis te ei näe suurepäraseid asju. Kui te pole ANASUYA seisundis, siis teadmised ei puhke teis õitsele. Ja sel juhul pole mõtet teile teadmisi jagada.
Küsimus: Aga kuidas suhtuda piiritlemisse (Tarkuse)
Vastus: Kui see on teie nägemisväljas, siis te leiate piiritlemise. Aga niipea kui te olete teelt eksinud, siis pole enam miski tõene ja see on juba ANASUYA. Näiteks, te sõbrustasite kellegagi 10 aastat ja siis otsustasite lahku minna. Kui te lahku lähete, ei näe te midagi head teie suhetes. Te näete puudusi ja see ei ole ANASUYA. Aga niipea, kui te avastate, et te ei näe õigesti, vabanete te kohe poolest ebaõigest nägemisest. Siin on õhuke piir. Tundub, et paremat analoogi kui kae, siin ei leia. Selle asemel, et öelda: “Mu nägemine on hägune”, ütlete teie :”Terve maailm on ähmane” Kujutame tte, et keegi tuleb teie juurde. Tänaval on tuuline ja te sulgete ukse. Aga see inimene arvab, et uks pandi spetsiaalselt tema nina ees pauguga kinni. See on ASUYA. See ei ole ANASUYA. Enamus inimesi on sellised.
ASUYA – see on siis, kui kõiges otsitakse puudusi. See on kui kõiges näha halbu kavatsusi. See on sarnane sellele, kui laps ütleb:”Ema, sa ei armasta mind!”. Lapse nägemine on ebatõene. Kui ema ei armasta oma laps, siis kes? See on sama, kui keegi tuleb ja ütleb:”Guruji, te ei armasta mind” Kui mina neid ei armasta, kui mina nad unustan, kes neid siis armastab, kes neid siis meeles peab? Kus veel leiavad nad Armastust? Ei kusagil. Ema võib sellistest etteheidetest tujust ära minna, aga Õpetaja mitte.
Küsimus: Tundub, et kuni ei saa valgustunuks, ei saavuta ka Anasuyat?
Vastus: See pole alati õigustus. Selleks, et saada valgustunuks, on vaja sellist nägemist.